Mine sisu juurde

Kõpu tuletorn

Allikas: Vikipeedia
Kõpu tuletorn 2012

Kõpu tuletorn on tuletorn Hiiumaal Kõpu poolsaarel Mägipe külas.[1] 16. sajandil ehitatud tuletorn on vanim Eestis.

Asukoht ja vanus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõpu tuletorn asub Lääne-Eestis Hiiumaal Kõpu poolsaare keskosas Mägipe külas.

Tuletorni geograafilised koordinaadid on 58° 54′ 57″ N, 22° 11′ 59″ E.

Kõpu tuletorn on Läänemere ja Baltimaade vanim ning väidetavalt maailmas vanuselt teine või kolmas tuletorn, mille tipus on tuli pidevalt põlenud.[viide?]

Kõrgus ja välimus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõpu tuletorn ehitati 67 meetri kõrgusele üle merepinna Hiiumaa kõrgeimasse punkti. Tuletorni kõrgus maapinnast on 36 meetrit ja tuli on merepinnast 102,6 meetri kõrgusel, millest kõrgemal majakatulesid Läänemere ääres ei ole. Tule sektor on valge 0°...360° ja nähtavus on 26 meremiili.

Valgel neljatahulisel tugipiilaritega tuletornil on rõdu ja punane laternaruum.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Vaade ülevalt 2012
Kõpu tuletorn 2009. aastal

Hiiumaast läks mööda Põhja-Euroopa tähtsaim Ida-Lääne kaubatee. Kõpu tuletorn ehitati laevade hoiatamiseks Hiiu madala eest. Et kompassi ei tuntud, sõitsid meremehed piki rannikuid. Ka 14.-15. sajandil, mil laevaliiklus kulges rannikust kaugemal, oli Kõpu poolsaar üks meresõidu orientiire.

1480. aastatest on teada hansakaupmeeste kirjavahetus Tallinnaga Kõpu poolsaarele maamärgi püstitamise osas. 1497. aasta novembris pöördutakse Tallinna rae poole, et viimane suhtleks selles küsimuses Saare-Lääne piiskopiga.[2] 1499-1500 pidas Tallinna raad selles küsimuses kirjavahetust Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgasega, mis päädis sellega, et 20. aprillil 1500 on piiskop andnud linnale kirjaliku ehitusloa. Kaaskirjas lisati, et rajatav piilar (alamsaksakeelne termin paagi kohta) peab olema seest kividega täidetud ning sellele tuleb asetada piiskopi või piiskopkonna vapp.[3] Juba 1499. aastal on Tallinna kodanik Andreas Scherer käinud Hiiumaa läänerannikul sobivat kohta valimas.[3]

Dokumentaalselt on tõestatud, et 1504. aastal algasid ehitustööd, sest kohalikud talumehed olid piiskopile kaevanud, et linn on neiel tehtud tööde eest võlgu. Põhiosa ehitustöid tehti ilmselt aastatel 1514-1519, sh on ostetud neli vaskplaati piilari igale küljele kinnitamiseks - on arvatud, et need pidid peegeldama päikesekiiri.[4] Uuesti on Kõpu piilari ehitusest juttu 1527. aastal, 1529-1531 tegeletakse piilari kõrgendamisega ning viimast peetakse ka selle valmimisajaks.[5] 22. jaanuaril 1538. aastal on uus Saare-Lääne piiskop Reinhold andnud Tallinnale loa piilarit vajadusel parandada ja kõrgendada. Otseseid tõendeid sellele järgnenud ehitustööde kohta pole teada.[6]

Esialgu oli püstitatud maamärgi kõrgus 20 meetrit – pool praegusest kõrgusest (kontraforsside ülaosani). 20-meetrine paak oli ilma tuleta rohkem kui sada aastat.

Rootsi-De la Gardiede ajal, 1649. aastal ehitati tuletorni paak ümber nii, et selle platvormil saaks teha tuld, esialgu plaaniti seda valgustada 1. augustist aasta lõpuni.[7] Seega kujundati Kõpu paagist tulepaak. Selle tippu paigaldati metallrest, milles põletati puid ja kivisütt, lisaks rajati trepp või redel torni välisküljele ja vints põletusmaterjali tõstmiseks.[7] Aastas kulus üle 1000 sülla puid, mille kohalikud talupojad pidid kohale tooma. 6 meest olid pidevalt tule hoidmisega hõivatud.

1810 allutati torn kroonule. Siis raiuti torni sisse trepp, ehitati ülemisse ossa 2 ruumi, lisaks lampide ruum. On põletatud õli, hiljem petrooleumi ja atsetüleeni.

1822. aastal leiutas Augustin-Jean Fresnel paljudest klaasprismadest koosneva läätse. See tõi kaasa tuletorniseadmestiku tormilise arengu.

1900. aastal osteti Pariisist ülemaailmselt majakaseadmete näituselt Venemaa meresõjalaevastiku (kellele Kõpu tuletorn tollal kuulus) eestvedamisel majakale uus laternaruum koos pöörleva optilise süsteemiga. See primitiivse ehitusega, kuid töökindel süsteem hakkas tööle 1901. aastal. Raskele malmkonstruktsioonile toetuv optika pöörles elavhõbedavannis, mis oli oma suure erikaalu tõttu tugilaagriks. Sellise lahenduse eeliseks oli minimaalne hõõrdetakistus. Kulumine praktiliselt puudus ja süsteem ei vajanud kunagi määrimist.

Vaade Kõpu tuletornist

1941. aasta sügisel leidis ainus kindlalt teadaolev rünnak majakale: seda pommitasid Saksa lennukid. Täielikult hävis majaka all asunud hoone, kuid kupli pihta lastud kuulipildujavalang vigastas vaid torniklaase ja optikat.

Tuletorni 450. aastapäeva puhul 1980. aastatel otsustati majakat remontida. Varem oli seda värvitud õlivärviga, mistõttu ehitusmaterjali sisse kogunes niiskus, mis leidis väljapääsu alles siis, kui krohv alla varises.

1989–1990 valati tornile ümber tugev raudbetoonist "särk", mis peab hoidma ära torni kokkuvarisemise.

Hiiumaal Kõpu poolsaarel asub veel teinegi tähtis tuletorn: poolsaare läänetippu rajati 1874. aastal Ristna tuletorn.

Kõpu tuletorni on kujutatud 2013. aastal kasutusele võetud Hiiu valla vapil.

2020. aasta jaanuaris võeti valgusallikana kasutusele LED-id ning põhitule nähtavus on ligikaudu 26 meremiili ja varutulel 19 meremiili.[8] Kõpu tuli on Läänemere tuletornide seas kõige suurema valgustugevusega.[9]

  • Tuletorni laternaruum
    Tuletorni laternaruum
  • "Kõpu majaka 450 a. auks – tänulikelt meresõitjatelt"
    "Kõpu majaka 450 a. auks – tänulikelt meresõitjatelt"
  • Kõpu tuletorn NSV Liidu postmargil aastast 1983
    Kõpu tuletorn NSV Liidu postmargil aastast 1983

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Kõpu tuletorn kultuurimälestiste riiklikus registris
  2. ↑ Viires, Jaak (1989). Kõpu tuletorni restaureerimine. Ajalooline õiend (PDF). Tallinn. Lk 6.
  3. ↑ 3,0 3,1 Viires 1989, lk 7.
  4. ↑ Viires 1989, lk 10-11.
  5. ↑ Viires 1989, lk 12-13.
  6. ↑ Viires 1989, lk 14.
  7. ↑ 7,0 7,1 Viires 1989, lk 17.
  8. ↑ Kõpu tuletorni uus latern paistab 48 kilomeetri kaugusele, postimees.ee
  9. ↑ "Kõpu tuletorn sai uue võimsa valgusti" ERR, 3. veebruar 2020

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kõpu_tuletorn&oldid=6784605"